Katusekivid on mőeldud kaldkatuste (miinimumkaldega kuni 14°) katmiseks. Katusekivide kasutamisel lahtutakse Eestis kehtivatest ning aktsepteeritud ehitusnormidest (RIL 107-2000, RT 85-10372 jt).
19. sajandi keskel hakkasid inimesed Euroopa keskosas valmistama segu liivast, tsemendist ja veest, et sellest katusekive teha, sest savi leiukohti oli vähe. Meetod levis kiiresti, aga tőeline läbimurre saabus alles sada aastat hiljem. Pärast Teist Maailmasőda hakati katusekivide tootmiseks kasutama lihtsaid presse, siiski oli iga kivi tegemiseks vaja ka käsitsitööd. Uus samm tehnoloogias astuti 20. sajandi 50.-60. aastate ehitusbuumi ajal kui vőeti kasutusele uut tüüpi seadmed, mis tootmist tunduvalt kergendasid. Niisiis oli 1960. aastate lőpuks betoonkivide tootmine saavutanud tőelise toostusliku taseme ja nii ongi neist saanud tänapaeval kőige levinum katusekattematerjal. Betoonkatusekive valmistatakse tsemendist, liivast ja veest ning enamasti samasuguse kujuga nagu savikive.