SBS- (styrene-butadiene-styrene) sisaldab elastomeerseid modifikaatoreid, mis tagab madalatel temperatuuridel sbs-materjali suurepärase elastsuse, on UV-kiirguse kaitseks kaetud kiltkivipuistekihiga ning on temperatuurikõikumisele vastupidav.

Katuse materjali tugevuse määrab tugikangas.

Katusekatte nii keevitusmeetodil paigaldamisel kui ka mehaanilisel kinnitamisel spetsiaalsete tüüblite või kruvidega peaks eelistama tugeva ja mädanemiskindla, mittekootud polüesterkiudkangaga armeeritud materjale.

Mida suurem on tugikanga kaal (norm 140–200 g/m²), seda tugevam on katusekate.

Suurendatud koormusega katusel peaks kasutama tugevamat, kuni 250 g/m² mittekootud polüesterkiudkangaga armeeritud materjale. Klaaskiudkangaga armeeritud katusematerjalid on tunduvalt nőrgemad ning neid kasutatakse teatud tüüpi lamekatuste remondiks. Materjali alumine kaitsekiht on tavaliselt õhuke PE-kile või liivapuiste, mis kaitseb rullmaterjali kokku- kleepumisest ning võimaldab paigaldamisel katusematerjali kiiremat lahtirullimist. Tavaliselt kasutavad tootjad logoga tähistatud kaitsekilet, mis gaasipõletiga paigaldamisel ära sulab ning sellega on tagatud kuumutatud bituumeni hea nakkuvus aluskihiga.

Kaasaegsed bituumenkatusekatted on kőrgekvaliteetsed, kindlate tehniliste näitajatega, ühtlase struktuuriga ning tootja poolse garantiiga materjalid.
SBS-bituumen katusekatte dokumenteeritud eluiga on 25 aastat.

Bituumenmaterjalid koosnevad järgmistest pőhikomponentidest:

• pealmine UV-kaitsekiht
• modifitseeritud bituumen
• tugikangas
• modifitseeritud bituumen
• alumine kaitsekiht

UV-kaitse moodustab kiltkivipuiste kiht. Puiste värvi on vőimalik tellida mitmes värvitoonis.
Kahekihilistes katusekattesüsteemides alusmaterjalil ja hüdroisolatsioonimaterjalidel on pealmiseks kihiks PE-kile vői liivapuiste.

Modifitseeritud bituumen on katusematerjali tähtsaim veekindla kihi moodustav komponent. Sellega immutatud ja mőlemalt poolt ühtlase kihiga kaetud tugikangas moodustavad homogeense katusekatte.

Bituumenis kasutatavad modifikaatorid tagavad katusematerjalide tehniliste näitajate püsiva kvaliteedi ning tőstavad nende vastupidavust keskkonna mőjudele. Vastavalt bituumenis sisalduvatele polümeersetele lisanditele jaotatakse bitumeenmaterjalid SBS- ja APP-materjalideks. Mőlemat tüüpi materjalid sobivad katuste katteks uusehitustel ja vanade katuste renoveerimisel.

Katusematerjali tugevuse määrab tugikangas.

Katusekatte nii keevitus meetodil paigaldamisel kui ka mehaanilisel kinnitamisel spetsiaalsete tüüblite vői kruvidega peaks eelistama tugeva ja madanemiskindla mittekootud polüesterkiudkangaga armeeritud materjale.

Mida suurem on tugikanga pinnamass (norm. 140-200 g/m2), seda tugevam on katusekate.

Suurendatud koormustega katustel peaks kasutama tugevamat kuni 250g/m2 mittekootud polüesterkiudtugikangaga armeeritud materjale.
Klaaskiudtugikangaga armeeritud katusematerjalid on tunduvalt nőrgemad ning leiavad kasutamist teatud tüüpi lamekatuste remondiks.

Materjali alumine kaitsekiht on tavaliselt őhuke PE-kile vői liivapuiste, mis kaitseb rullmaterjali kokku kleepumisest ning vőimaldab katusematerjali kiiremat lahti rullimist paigaldamisel. Tavaliselt kasutavad tootjad logoga tähistatud kaitsekilet, mis paigaldamisel gaasipoletiga ära sulab ning sellega on tagatud kuumutatud bituumeni tugev nakkuvus aluskihiga.

PVC EHK POLÜVINÜÜLKLORIID ON LAIALDASELT KASUTATAV TERMOPLASTILINE POLÜMEER

See on keemiatööstuste üks kasutatavaimaid tooraineid. Üle poole toodangust kasutatakse ehitustel. Ehitusmaterjalina on PVC soodsa hinnaga, vastupidav ja teda on lihtne kasutada. Materjal on hakanud asendama puitu, betooni, metalli, savi.

On üks vanematest plastidest. Laboris valmistati seda juba 1838. aastal. Laiemale üldsusele sai materjal tuntuks 1931. aastal, kui sellest materjalist hakati valmistama heliplaate.

Materjal koosneb suurtest polümerimolekulidest, mis moodustub süsiniku (C), vesiniku (H), kloori (CL) aatomeid sisaldavatest vinüülkloriidi molekulide ahelatest. Kuigi 57% materjalist moodustub keedusoolast (NaCL), saadakse süsiniku ja vesiniku ühend ehk õli naftast või maagaasist. Samas võib toorainet saada ka orgaaniliste ainete keemilisel ümbertöötlemisel. Pehmenduseks lisatakse materjalile DOTP ehk dioktüülortoftalaati, see on hinnatud plastifikaator, on loodussõbralik ja on inimestele ohutu. Värvi saamiseks lisatakse värvipigmente ja lagunemise vastu stabilisaatoreid.

PVC KATUSEMATERJAL
Plastrullmaterjalidest katusekatted on ehituses tõusva kasutustrendiga. Materjali eeliseks on suur vastupidavus. Tavapärase bituumenrullmaterjali asemel paigaldatakse antud materjali ühekihilisena. Materjali tarnitakse laiemates rullides, materjal on õhem, kergem, rullis on rohkem materjali. Materjal on rikkaliku värvivalikuga. Materjali paigaldatakse spetsiaalsete soojaõhu puhuritega, paigaldamisel ei kasutata lahtist tuld, paigaldamine on ohutu. Kattematerjali paanid kinnitatakse aluse külge mehaaniliste kinnitite ehk katusetüüblite ja kinnituslattidega. Katuse plastkate ei vaja eraldi tuulutussüsteemi ja seetõttu on ehitamine soodsam. Eriti suur on suurte pindade paigaldamise ajaline võit.

PVC Materjale valmistatakse mitmes paksuses. Erinevate toodete pealispind võib olla erineva mustriga. Muster teeb katte pealispinna libisemiskindlaks. Katus on esteetiline, paanide ühenduskohad on kattematerjaliga sama värvi.

Katusematerjalidel on pikk eluiga. Dokumenteeritult ja tõendatult vähemalt 25 aastat.

PVC KATTED VASTAVAD KATUSEKATTE RULLMATERJALIDELE ESITATAVATELE NÕUETELE:
UV-püsivus ja isekustuvus
Elastsus ka väga madalatel temperatuuridel
Auruläbilaskvus
Tugevus ja mõõtmete stabiilsus
Keemiline püsivus
Kulumis- ja libisemiskindlus
Keskkonnasõbralikkus
Korduvkasutatavus
Katusekatte rullmaterjalid vastavad tuleleviku nõuetele ja on vastavuses ENV 1187 p.2 normidega.

PVC kattega materjalist katus ehk lamekatus on kindel investeering tulevikku.

Eestis olid lamekatused väikemajade ehitamisel eriti moes 1960. aastail. Tollal ebaőnnestus katuse katmine sageli kasutatud materjalide ning puuduliku teabe tőttu: katused lasid läbi ning nőudsid järjepidevat remonti. Lamekatusest sai soimusona ja tekkis arusaam, et lamekatused on väikemajadele vale lahendus ning meie kliimasse ei sobi.

Praeguseks on olemas töökindlad ja usaldusväärsed materjalid igasuguse kaldega katuste tegemiseks. Äri-, büroo- ja tootmishoonetel on lamekatus tavapärane ning sobilik. Tehniliselt on vőimalik ka väikemaja lamekatus teha vastupidavaks.

Katuse kuju valik sőltub hoone kavandajast. Tuleb siiski silmas pidada konstruktsiooni töötingimusi, sest vead maksavad end kiiresti kätte. Lamekatuste projekteerimisel tuleb tähelepanu pöörata eriti katusekatte tihedusele, tuulduva tärindi ventilatsioonile ning vee äravoolule

Lamekatus vőib tarinduselt olla kahesugune: kas katuslagi (hoone ülemise korruse lagi ja katus moodustavad vaheruumita ühtse konstruktsiooni) vői pööninguga katus (lae ja katuse vahele jaab őhuruum). Lamekatus ehitatakse tavaliselt katuslaena.

Lamekatuse soojustus vőib paikneda katusekatte (hüdroisolatsiooni) peal vői all. Viimasel juhul on tegemist nn pööratud lamekatusega, mis vőeti kasutusele paarkümmend aastat tagasi.

Pööratud katust kasutatakse kalli hinna tőttu peamiselt kőrgetasemelistel ühiskondlikel hoonetel.

Lamekatuse soojustus peab olema piisavalt tugev, et kanda katuse raskust ja taluda katusel kőndimist. Soojustuseks kasutatakse kővu mineraalvillaplaate, vahtplasti vői kergkruusa, mille eeliseks on suurem kandevőime.

Et tuul katust minema ei puhuks, ankurdatakse katusekate ja soojustus seenekujuliste plastankrutega alustarindi külge ning kleebitakse katusekate soojustuse külge.

Pooratud lamekatuse soojustus peab olema kinniste pooridega, et see vett tais ei imbuks ja soojapidavus ei kaoks. Soojustus ei tohi no ujuma hakata, kui katus veega täitub. Ka peab soojustus kinnitatud olema, et tuul seda minema ei puhuks. Mineraalvill soojustuseks ei kőlba, sobivad ekstrusioon-vahtplast ja kergkruus. Et soojustus ujuma ei hakkaks, pannakse selle peale ballastiks kas kruusakiht vői betoonplaadid. Kőik nurgad ja ülespöörded tuleb teha hoolikalt, sest defektide parandamine on väga tulikas.

Tuulutuseta lamekatus ei ole töökindel ja laguneb kiiresti. Tuulutuse tegemine teeb lamekatuse ehitamise keerukaks ja kalliks. Kui katus on tuulutuseta, kondenseerub hoonest välja tungiv veeaur katusekatte alla, sest katuse rullmaterjalist kate on aurutihe. Selle tulemusena väheneb soojustusmaterjali soojapidavus.

Kui niiskust on juba palju, imbub see läbi lae ning rikub maja siseviimistluse. Suvel palavaga aurustub niiskus nii intensiivselt, et surub katusekatte mullidena üles. Aurutihedalt ehitatud rullmaterjalist katus hävib nii paari-kolme aastaga. See on ka enamiku nőukogudeaegsete katuslagede kiire lagunemise pőhjus.

Lagunemise vältimiseks peab katusekate olema altpoolt valisőhuga tuulutatav. Valisőhk peab vabalt katusekatte alt läbi pääsema. Sel juhul suundub liigne niiskus katusekatte alt välisőhku ega riku katust.

Bituumenpapist katuse tuulutamiseks kasutatakse selle all asuvaid soojustusplaate, millesse on lőigatud sooned őhu läbipääsuks. Need sooned ühendatakse katuse äärtel tuulutuskanali ja -avadega. Lisaks vőib paigutada katusesse tuulutuskuplid, mille kaudu veeaur katuse alt välja pääseb.

On olemas ka spetsiaalseid auru läbilaskvaid kattematerjale, mis lisatuulutust ei vaja. Tuulutust ei vaja ka pooratud lamekatus, mis peab kaua vastu, sest sellele ei mőju talvine külm ega suvine päike (katus on ühtlases toatemperatuuris).

Kui lamekatuse kalle on väga madal, on oht, et katusele tekivad ehitusvigade ning katuse kandeelementide läbipaindumise tőttu veelőigud. Talvel vesi lőikudes külmub ja nii on osa katusest no eritingimustes. Katuse kestvus väheneb ja vőivad tekkida läbijooksud.

Vee ärajooksu parandamiseks tuleks katusele anda väike kalle. Kui katuse kalle on väiksem kui 2,5%, peaks kasutama tavalisest kvaliteetsemaid kattematerjale ning katusekate peaks olema kahekihiline.

Kindlasti on vee ärajuhtimiseks vajalikud välised veeärastusavad ja vihmaveetorud vői sisemised katusekaevud ning äravoolutorud. Sisemise äravoolu korral juhitakse vesi torude kaudu läbi hoone (Euroopa tihedasti asutatud piirkondades, kus vett näpib, kasutatakse seda ära majapidamisveena).

Probleemne on ka katuselehtrite, avade ja torude jäätumine kulmal ajal ning katuselehtrite ummistumine sügisel. Lahendus tuleks leida juba projekteerimisetapil.

Et katusematerjal päikese käes liigselt ei kuumeneks (materjalile kahjulik!), kaetakse see heleda värviga vői ühtlase jamedateralise kruusa kihiga. Viimasel juhul on takistatud katusekatte hilisem remont. Seepärast vőib kruusapuiste teha vaid laitmatult ehitatud ja heast materjalist katusele. Paljud tänapäevased materjalid on juba tehases kaetud (varvilise) ülepuistega.

Lamekatust saab soovi korral viilkatuseks ümber ehitada. Ümberehitamise pőhjus vőib olla sagedasest katuseremondist tudinemine, lamekatuse sobimatus tekkinud viilkatustega majade sekka vői ka lisaruumide vajadus. Sobiva katuselahenduse korral vőib uue viilkatuse alla.